Raamatust
Kui ma teost lugesin, siis ei saanud ma raamatu peamisest mõttest aru. Minu jaoks oli see lihtsalt üks tore lugu, milles olid rahvajuttudest tuntud Vanapagan ja Kaval-Ants. Ma ei suutnud siduda lugu tegelikkusega. Lugedes erinevaid artikleid ja õpikuid, hakkasin ma aru saama, mida Tammsaare öelda on tahtnud. Kui oled lihtne inimene, kes tahab omaette nokitseda, tööd teha, rahulikku elu elada, siis sageli nii ei saa - ikka on keegi, kes on kaval ja, nagu Setumaal öeldakse: sõbõr sõbra püksi kuur. Ebaõiglus on elus suur. See raamat on 76 aastat tagasi kirjutatud ning kritiseeris tolleaegset ühiskonda. Kui aga hakkasin seda mõistma, siis viisin kokku sama temaatika ka praeguse ajaga. Kõik need probleemid esinevad ka tänapäeval. Miski pole muutunud. Inimese loomus jääb alati samaks. Sellepärast on "Põrgupõhja uus Vanapagan" aegumatu teos. Loe, kunas tahad, äratundmisrõõmu on alati.
|
Et näidata, kuidas erinevad Tammsaare romaani tõlgendused erineva ajastu kirjandusõpikutes, järgneb refereering 1983. aasta ja 2006. aasta õpikutest.
See romaan on eesti kriitilise realismi teravaim seisukohavõtt kodanliku ühiskonna elukorralduse ja moraali suhtes. Siin on inimese ekspluateerimise teema viidud valdavale kohale; sellele on allutatud kõik teised teose ideelised ja sisulised liinid. Realistliku elukujutusega on ühendatud fantastilised motiivid, mis mitmekesistavad romaani kunstilist kudet. Ühtlasi nähtub siit, kuidas Tammsaare otsis pidevalt võimalusi kujutamislaadi uuendamiseks.
Otsesemalt kui Tammsaare varasemad romaanid on "Põrgupõhja uus Vanapagan" seotud folklooriga. Rahvajutud Vanapaganast ja Kaval-Antsust olid Tammsaare nooruspäevil laialt levinud. Neis pilgati rumal-uhket peremeest Vanapaganat, aga leidlikule sulasele Kaval-Antsule anti positiivne hinnang. Nii kajastavad need jutud rahva suhtumist jõukasse peremeeste-seisusse. A. H. Tammsaare on romaani põhiliste karakterite loomisel lähtunud sellest folkloori tegelaspaarist, kuid on vahetanud nende rollid. Kaval-Ants, kes juba rahvajuttudes oli pettur, on saanud rikkaks peremeheks ja võtnud omaks 1930-ndate aastate eesti maakodanluse moraali. Lihtsameelne Vanapagan on kaotanud peremeheseisundi ja muutunud maaproletaarlaseks. (Järv, A., Muru, K., Puhvel, H. (1983). Eesti kirjandus X klassile, lk 136. Tallinn: Valgus.) |
"Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939), Tammsaare viimane romaan, on kirjutatud uue sõja eelaimuses. Romaan kannab eriti tugevat pettumuse ja pessimismi pitserit nii nagu ka sellele eelnenud näidend "Kuningal on külm" (1936). (...) "Põrgupõhja uus Vanapagan" aga kujutab maapealset ebaõiglust, lihtsate hingede allajäämist kasuahnetele kaalutlejatele ka taluelus.
(Annus, E., Epner, L., Süvalep, E. (2006). 20. sajandi I poole Eesti kirjandus, lk 147. Koolibri.) |
Jumal taevas on kahtlema hakanud, kas maapealses elus on üldse võimalik nõndaviisi hakkama saada, et pärast surma põrgusse ei satuks. Ta saadab Vanapagana maa peale tõestama, et õndsaks on võimalik saada, ja ähvardab ebaõnnestumise korral põrgu likvideerida. Põrgupõhja Jürka püüab maa peal elada kristliku moraalikoodeksi kohaselt, rikas naabertalunik Kaval-Ants aga eirab kõiki eetikanorme ning kasutab Jürkat julmalt ära. Viimaks ei pea Jürka aina kasvavale ülekohtule vastu ja tema viha purskub ürgse jõuga. Romaan ei anna siiski taevaste kohtumõistjate otsust Jürka elu kohta - olulisem Jürka ja põrgu edasisest saatusest on maa peal valitsev ebaõiglus.
(Annus, E., Epner, L., Süvalep, E. (2006). 20. sajandi I poole Eesti kirjandus, lk 147, 148. Koolibri.) |